Erinevused nende kahe vahel seisnevad peamiselt praeguses{0}}kandevõimes, isolatsioonikaitses ja paindlikkuses. Standardkaablid on loodud stabiilse toite-sagedusedastuse vajaduste rahuldamiseks; neil on piiratud tolerants kõrgete hetkevoolude suhtes ja need töötavad tavaliselt temperatuuril umbes 70 kraadi, kasutades tavalist PVC- või polüetüleenist isolatsiooni, mis on keskendunud põhikaitsele.
Seevastu energiasalvestuskaablid peavad vastama ainulaadsetele laadimis-tühjenemistsüklite töötingimustele. Ühest küljest peavad need vastu pidama hetkeliste tippvoolude mõjule laadimise ja tühjenemise ajal ning taluma pikaajalist -töötemperatuuri 90–125 kraadi; järelikult vajavad nad kõrge -juhtivusvõimega hapniku-vabu vaskjuhte ja spetsiaalseid isolatsioonimaterjale, nagu kõrge-temperatuuri-kindlad ristseotud polüolefiinid. Teisest küljest, arvestades energiasalvestussüsteemide kompaktset sisemist juhtmestiku ruumi, vajavad kaablid lihtsaks marsruutimiseks ja painutamiseks suurepärast paindlikkust. Need sisaldavad ka selliseid konstruktsioone nagu kahekihiline{12}}varjestus, et minimeerida elektromagnetilisi häireid ja tagada täppissignaalide stabiilne edastamine. Lisaks on energiasalvestuskaablitel rangemad nõuded liinikadude kontrollimiseks; tööstuse andmed näitavad, et kvaliteetsed{14}energiasalvestuskaablid võivad vähendada süsteemi energiakadu 2% kuni 5%, samas kui standardkaablid, mida kasutatakse energiasalvestusrakendustes, võivad põhjustada liinikadusid üle 10%.
